Kui kuulsin, et Pärnukandis tahetakse maratoni korraldada, siis kohe sündis ka otsus - noo ei saa ju jätta maratonil käimata oma kodukandis. Rada suhteliselt tuttav ju, nii et üritaks asi "üle vaadata". Mõeldud-tehtud! Ning sai end ka üsna varakult kirja pandud... Alguses oli küll kartus, et esimest korda asi toimub ja tööpäeval ka veel, kas ikka teisi jooksjaid üldse tuleb või pean päris üksi jooksma :D Aga tasapisi nimekiri täienes ja tunne läks rahulikumaks. Mitte, et ma oleks nii väga kartnud üksi joosta - pigem see oleks mulle meeldinudki, et saab rahulikult oma jooksu joosta aga võiks ju ikka teisi ka olla, seltsis segasem :P Jooksueelsel päeval sai veel tugev pikemate kiirendustega trenn tehtud, et jalad veidikenegi lahti saada.
Kohale sai Pärnu sõidetud juba eelmisel õhtul ja kui võistluspäeval üles ärkasin, ega siis küll eriti mingit närvi polnud. Selline mõnus kodune tunne. Osa rajast ju koduses raeküla metsas vaja joosta, kõik selline tuttav ja harjumuspärane. Teades ja tundes Leesmäe Jüri (rajameister), siis võis arvata, et eks seal sellist orienteerumise alast tehnikat vaja on ka kindlasti. Kuigi viimastel aastatel pole metsa eriti jõudnud, siis nooruses sai ikka kõvasti orienteerumisega tegeletud, nii et mind juba sellega ära ei hirmuta. Arvates, et rada ei saa väga kerge olema ja palju tuttavaid võib linnas kohata, siis sai end muidugi veidike ka ära maskeeritud. loodetavasti mind rajal ära ei tuntud :D:P. kes maskeeringut näha tahab, saab pilte imetleda. selle tarvis siis sai ette pandud päikest ja silma varjavad prillid ja tehtud ka uus soeng (vana soeng uues vormis :D).
Teades, et joogipunkte on harva ja minu vedelikukaotus on ka jahedamate ilmadega suur, otsisin juba paar nädalat kainet autojuhti, kes sõidaks ette ja annaks vahest kosutavat joogikest (juhendis selle asja keelamise kohta igatahes mingit märget ei olnud) aga keda ei leidnud, oli see enamvähemkaine autojuht... Noo ega siis muud üle ei jäänud, kui võtsin rajale väikse cocapudeli kaasa - sõõmuke magusat jooki vahest ikka abiks... Mida sai enne jooksu tehtud - iga päev ilmateadet vaadatud, lootuses et ilm väga palav ei tule. Aga noh, iga päev lubas erinevat ilma 16kraadist 26kraadini välja, kuivast vihmani... nagu bingo lotoga :D lõpuks tuli ikkagi see kõige raskem ja kuumem variant. Selle aasta ilusaim ja palavaim ilm.
Ühesõnaga, mis siin ikka niisama lobiseda, sai lõpuks oma pool aastat tagasi leitud õeraasuke kohale meelitatud ning oma auto rooli lastud. Imesid juhtub ja nagu näha, mõni leiab ka suures ja kõrges vanuses olles alles õe üles ning hea ju kui teisest abi ka on :D:P Tänud talle!
Kiire kohalesõit tehtud, ümbrik käes, saigi oodatud starti... Nii mõnigi tuttav oli end kohale venitanud, nii et igav seal enne starti polnud. Muretsesin küll natukene, et kuidas ma oma viimase 2nädalaga lisandunud 10kg lisakiloga rajal edasi vean aga lootsin, et saan siiski hakkama. Otsest ajalist eesmärki ei võtnud, soov oli vaid rada ilusti läbida ilma olulise raskuseta. Eks ta muidugi lauspäikese ja 26kraadise kuumusega (varjus) ning väheste joogipunktidega veidi kõhedust tekitas. Igatahes eelmisel päeval olin just lubanud, et läbin raja 3:10-3:15vahel, ise tegelikult selles kaheldes :D eriti kui arvestada, et püksivöö on juba mitu auku laiemaks lastud, et ikka kinni läheks :D
Start, tuli päris ootamatult ja oleks peaaegu maha maganud aga pauk oli vägev, kahurist nii et ehmatas minema küll. pihta nad mulle igatahes ei saanud :D juba alguses oli tunda, et joogipudel ühes käes, segab ikka oluliselt jooksurütmi ja lasin esimesed 2gruppi rahulikult eest libiseda. esimene grupp läks kõvasti alla 4min tempos ja teine liikus ka kuskil 4:00kandis või veidi peale. Olin üsna kindel, et lõpukilomeetritel ma mõnest mahajääjast seal mööda lähen veel. Igatahes ei hakanud nendega kaasa minema ja ega mulle meeldigi teistega koos joosta. Eelistan oma mõtteid mõlgutada, ringi vaadata ja üksi joosta. pigem ajavad teised rütmi sassi. Esimesed 15-16km läbisingi ilusti 4:20min/km kandis tempoga. Üks jooksja oli pidevalt kuskil 100m eespool ja mida aeg edasi, seda lähemale tuli. Sindis tast ka mööda läksin ja rohkem ei näinud :D Avastasin ise ka, et sellise palavusega on tempo sutike ikka liiga kiire, eesmärk ju polnud ka nii hea aeg, mida selline tempo oleks lubanud. ja lasin seejärel tempo rahulikumaks - kõikuma kuskil 4:35-4:45min/km kanti, olenevalt raja iseloomust ja raskusest. Ka pulss langes kohe 155pealt kuskile 145-147juurde. Poole maa peal hakkas tagumine järgi jõudma - Etverk Erkki.
Poole maa peal olid soojendamas poolmaratoni starti ooatajad, Erkki Penu veel ergutas ja ähvardas kinni püüda :D. Oma kalleid sugulasi ei pannudki tähele, nagu ma ikka oma mõtetes kinni olen ja teisi haruharva tähele panen... aga filmilindile õnnestus neil mind siiski jäädvustada. Hetkel olin 10ndal kohal. Kui poole maani oli rada ilus asfaldi peal, siis edasi läks asi "põnevaks" :D Peale Raeküla vana raudteesilla ületamist läks rada metsa sisse ja kitsale metsarajale, kus oli ikka väga konarlik - kivid, juurikad jne... et ma lausa tundsin kaasa poolmaratoni startijatele - seal saab ikka suur hunnik olema :D ei hakanud nende pärast rohkem muretsema ja tee läks ka laiemaks - tavaline metsatee ning lasin jälitaja mööda ning langesin 11ndaks. - hea rahulik joosta, ei pea ise rajamärgistust jälgima ja sellele oma energiat kulutama :D kaval nigu ma olen :P metsas, enne tagasipööret veel kitsast metsarada veidike ja siis raja vastikumad lõigud - väiksed künkakesed lahtise liivaga, arvestades, et selleks ajaks oli juba üksjagu joostud ja jalad pehmemad, oli selline pehme pinnas päris pehme mõjuga jalgadele :D Seal sai küll mõeldud - saaks juba siit metsast välja :D Ja sealt see vabastav Raeküla suusaraja algus paistiski ja seal joomas Arnold Laasu, kellest ka möödusin ja olin uuesti 10ndal kohal. siis üle sõidutee, kus ergutas veel Edmond Penu ja jälle ebamugav ning kitsas metsarada kuni "raudteejaamani". Esimest korda selja taha vaadates avastasin, et Arnold taga väikese vahega aga sinna ta jäigi ja rohkem teda rajal ei näinud. Ees oli veel ilusti 100-150m vahega näha Erkki E. Kõik oli korras, jalad olid korras, enesetunne ok aga ees oli ootamas ka trepp ja juba mõtlesin, et kuidas ma sealt küll üles jaksan joosta... :D aga nägin, et Erkki jalutab üles ja ega ma siis ka kehvem saanud olla - jalutasin ka ilusti üles - esimene kilomeeter, mis läks paar sekundit üle 5min/km. Aga nüüd oli juba üle 30km läbitaud ja hakkasin tasapisi ootama, millal eesolijad mulle jalgu hakkavad jääma ja ma nad "ära söön" :P Esimene oligi, nagu juba ammu ootasin, Erkki E. kelle tempo oli oluliselt langenud aga mina lasin ikka kuskil 4:40min/km kandis ühtlselt. Kui ennem oli ilusti joogitasse ulatatud ja sain vett, siis sõudebaasi juures polnud kedagi vett ulatamas ja vett polnudki, ainult spordijooki. Nii et see oli siis teine koht, kus pidin mõned sammud kõndima ja jooma... Pärnu silla peale keerates jooksin peaaegu ühe inimese pikali, kuna too ei suvatsenud kuulata rajajulgestajate hüüdeid ning ei hoidnud end kõrvale nooja ega mina ei kavatsenud ka selle pärast oma jooksurütmi eirata :D. üle silla ja jälle kallid sugulased teisel pool, seekord nägin nad ilusti ära. koguni tädi suvatses rattaga kaasa sõita ja ütles, et tuleb lõpuni koos! eeee, tegelikult see lõpuni oli kuni järgmise trepini, mida ei teadnud me kumbki oodata :D kolmas ja viimane koht, kus sai jalutatud, järjekordsest trepist siis üles. sinna kallis sugulane jäigi, ei saanud ka palju lubatud vett talt seepärast turgutuseks ja kohe oli tunda ka, et vat nüüd hakkab suu kuivama ja lootsin peatsele veepunktile, milleni oli tegelikult veel väga palju aega... Vallikääru peal oleksin peaaegu ära eksinud, sealsed telgid ja muu rahvas eksitas veidike ning ei näinud ka kollaseid armsaks saanud paelakesi ning polnud ka kedagi ees jooksmas näha... aga õnneks, tänu kohalikule päritolule, suutsin õige tee leida ja kimasin edasi. suht ebamugav oli veel see uus sild üle vallikääru, kus puust klotsikesed segasid aga sain jälle hakkama, tubli nagu ma olen! selle järel tulidki ka minu hetked, kus tundsin vedelikupuuduse suurenenud mõju - sääremarjad hakkasid andma ohumärke. kusjurres ära joodud magneesiumiampulli vedelikust loomulikult polnud kasu... langetasin tempo 5:10-5:20min/km peale, nii sai edasi liikuda ilma krambiohuta... ja joosta ei olnud enam palju, hakkasin lausa muretsema, et kas tõesti ei saagi enam kellestki mööda!? Kuursaali juures oleksin peaaegu maha maganud joogipunkti, mis oli peidetud purskkaevu taha aga viimasel hetkel siiski märkasin ja tänu heale kurvivõtmistehnikale jõudsin pärale ning sain ka päästva vedelikuannuse. vedelik kohe ei mõjunud ja tempo oli ikka aeglane.... aga tasapisi hakkas lähenema siiski üks selg ning kui nägin Tervise Paradiisi juures seda selga sääremarju venitamas, olin kindel et selle selja ma söön :D ja just sel ajal hakkas positiivselt mõjuma ka eelmises punktis omastatud vesi ning tõstsin jälle tempo 4:40min/km juurde (kiiremini oleks vabalt jaksanud aga kramiohus sääred ei lasknud kiiremini - kohe andsid tunda ennast), selg (Ardel Veiko) kannatas paarsada meetrit seda tempot, ähkis ja puhkis hullult ja jäi siis maha... See tee keskel saarekesel olev kõnnitee oli üks ebameeldivama pinnaga kohtasid, selline ebamugav vana asfalt, konarlik, katkine ning ootasin täiega selle lõppu, mis ka tuli lõpuks. Napilt panin linte veel tähele Munamäe juures ja oleksin ka peaaegu valesti läinud aga jälle sain tänu oma suurele elutarkusele hakkama. ja sealt ta tuligi - paljuoodatud lõpusirge Rüütli tänaval, väike lõpuspurt ja 7ndana päral! Ja üllatus-üllatus, oma vanuseklassi esimene... seda poleks küll oodanud! Ilus lõpp mõnusale ja huvitavale jooksule!
Jama, et pidin auhinna saama - pidi ootama autasustamise ka ära ja see oli küll jube ootamine, muudkui venitati ja venitati, joosti edasi-tagasi. keegi ei saanud midagi aru ja muudkui küsiti, et kaua võib :D lõpuks saingi "laheda" autasu, ühesõnaga mõtetu raamat, mille ootamine end küll ära ei tasunud :D oleks võinud midagi normaalsemat olla aga vahet ju pole, pigem nautisin tähelepanu, mida mu ilusale soengule seal pöörati ja seda tegelikult terve raja vältel (välja arvatud metsavahel :D)...
Tegelikult jooks täitsa meeldis ja vb jookseks ka edaspidi, loodetavasti korraldajad õpivad vigadest ja pakuvad järgmisel korral rohkem joogipunkte ja suudavad kuidagi trepid välistada. hea oleks ka leida veidi laiemad teed seal metsavahel, normaalsema pinnaga aga ma ei kurda - sain hakkama! Sellistes tingimustes imestan isegi, et sain lubatud aja sisse joostud! Nüüd vist peaks hakkama uuesti trenni tegema ja dieeti pidama, muidu võib ju vormist välja minna! :P
lingid selle päeva filmidele:
1. Enne starti rahvas
2. Starti oodates
3. Stardihetked
4. Esimesed poolmaratoni peal
5. Mina poolmaratoni kohal
6. Ees veel viimased 7km
7. Lõpumeetrid
8. Autasustamine
Videod teistelt:
Võidutuli Papiniidu silla all
Tule teekond Raekülast Papiniidu poole
Tule üleandmine sõudeklubi juures