Kui vahepeal jääkülmade ilmadega sai ära jäetud hommikused väljasjooksud ja kilometraas langes katastroofiliselt, hakkas kohe ka jalg väsima, pulss tõusma ja kiirus ning vastupidavus kadus jalgadest. läks ikka päris raskeks ja lootus hakkas kaduma. Nüüd, mil 3s nädal on saanud ilusti ka hommikuseid jookse tehtud ja jooksukilometraas lähenemas 200le nädalas, on lootuskiir jälle paistma hakanud - kiirused tõusevad, pulsid langevad ja enesetunne on super. Jooks läheb üha kergemaks, mida rohkem jooksen! Eilsed pikad tempokiirendused näitasid, millise ajaga võiks hetkel maratoni joosta ja see oli ootamatu üllatus... Et mitte ära sõnuda, siis numbritest me ei räägi aga roheline tuli juba vilgub ja vorm paraneb kiirelt!
aga noh, nädalavahetusel võib siis jälle Pärnumail jooksmas näha. Saab seal kerged jooksud tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar