seekord hoopis poliitikast...

http://www.delfi.ee/news/eurovalimised/
lehel saab teha 21küsimusega kindlaks oma eelistused erakondadele...
minul tuli see pilt selline (ja kaldun ka selle tulemusega nõustuma):

ja protsendid sellised:

ka spordis on ju palju poliitikat....

Kopenhaagenist tagasi

Nonii, 3 rasket Kopenhaageni päeva möödas.
Mis siis rasket? - joosta ju ei saanud oma katkise luu pärast...
aga jah sai igal pool päevad läbi käidud mööda linna ja igast asju vaadatud. Sai ka maratoni algust vaadatud. Kuna hotell oli stardist mõbnesaja meetri kaugusel kohe tee peal, siis oli hea ka maratoni starti vaadata. Mõnus vaatepilt ja polnudki aru saada, et kiiresti joostakse. Aga eks see ole petlik. ise tavaliselt joostes seda ju ei näe aga eks vahest on hea ka pealtvaataja olla:D Tegelet ega ikka ole küll, suht kade tunne - teised jooksevad ja ise ei saa veel niipea rajale... Vaadates mõnusalt jooksust rääkivaid mehi lennujaamas, keda polnud just vähe, tuli veel kadedam tunne põue ja sündis tasapisi otsus järgmine aasta seee rada siiski ette võtta ja läbida.
Täpselt ei tea, mis rada kesklinnast kaugemal endast kujutas aga tundus suht tasane maa ja linn olema, nii et kindlasti hea joosta. jooksu ajal hakkas vihma sadama ja seepärast kahjuks ei jõudnud ka esimesi finisseerijaid vaatama vaid sai Mäc-is vihmavarjus oldud. Aga eks Järgmine aasta siis uuesti ja paremini. Tegelt jäid paljud kohad veel käimata, kuhu oleks tahtnud minna, nii et igal juhul peab tagasi tulema :P ega saa siis asja nii jätta.
Hotell oli küll iseenesest mõnus 4* hotell ja igati hubane. Järgmine kord võtaks vahelduseks midagi veel kihvtimat. Samas arvestades Kopenhageni hinnataset... mis ei olnud just odav... saab järgmine külaskäik veel kallim olema. Noo aga mis siis ikka, tuleb juba täna hakata raha kõrvale panema. Või nagu keegi hästi mainis - peab kodus olles hästi palju söögi ja muude asjade arvelt kokku hoidma, et sisi väljamaal laristada :D okok, nii hull see asi ka olema ei saa aga eks näis, aega ju veel on. esialgu üritaks terveks saada, siis vaatab edasi!

Veab!!!

noh, seda küll irooniaga...
sai lastud yhel targemal arstil pilte uurida ja mis selgus-oppi pole siiski vaja teha aga 4nädalat peab veel käsi kaelas olema ja aasta lõpuni ei mingit sportimist...
nojahhh, täitsa pees ikka... edaspidi vist kyll enam stardimakse pikalt ette ei maksa-kunagi ei tea, mis jälle juhtuda võib. aga lähema poole aasta jooksul siis "vedelen".
Tegelt ongi aega äriasjadega rohkem tegeleda, saab need ilusti jooskma... tuleb ju leida igas halvas asjas midagi positiivset, eksju!?

järjekordne arstilkäik...

kas sain targemax - ei...
sain järgmisele arstile saatekirja järgmisex teisipäevax... ja oma arstile tagasi järgmisel neljapäeval..
seekord siis mustamäe haigla arstile, eestis need asjad ikka venivad täiega....
ja mis ma muud ikka teen, ootan järjekordset arstiga kohtumist....

selgus majas... ja...jama kah, ...majas

Praktiliselt terve päev käidud mööda arste, sai pilti tehtud ja kompuutriga kätt uuritud ning lõpliku selguse saab esmaspäeval, mis edasi saab.
et siis järjekord: perearst-pildid õlast ja abaluust-traumatoloog-kompuuter-traumatoloog ja iga asjga meeletu ootamine koguaeg. Nyyd peab radioloog pildid üle vaatama ja esmaspäeval selgub tõde traumatoloogi juures jälle. Yhesõnaga, kas plaat selga opiga või lastakse siiski ise paraneda, aga se võimalus on suht väike, et nii läheb. Imelik, et viljandi piltidel midagi näha polnud, selge on nyyd see, et luu on mitte lihtsalt mõrane või katki vaid lausa pikuti keskelt pooleks algusets lõpuni välja... pole ime, et valus ja selge, et see paranemine võib võtta vist mitmeid kuid aega ja kogu see aeg spordist eemal. minusugusele "haigele sportlasele" on see küll jube kaotus ja piinarikas aeg... ega siis siin vist ka väga tihti midagi kirjuta, ehk niisama elust ja paranemisest.... tulevatel võistlustel kõigil selleks aastaks lõpp peal...

ikkagi haige

Sai eile yhele ärikohtumisele minnes trepil komistatud ja see valu, mis siis haigest õlast/käest läbi käis ja pikalt painas, oli jube. Pärast hullem valu küll taandus aga jah, täna siiski seis tsuti hullem kui eile jälle. Õlg valutab ja liigutamine valusam, selili ei saanud jälle magada...
sellised tagasilöögid ajavad ikka täitsa närvi küll, olis eda nüüd vaja...
tegelt oli üldse kogu seda käejama vaja... :(

jooksmise ohtlikusest tervisele...

kes oleks enne Viljandi järvejooksu arvanud, et nii läheb...?
jala pärast panin eesmärgiks asi läbi sörkida lihtsalt ja loodust nautida.
tempo ei olnudki kõrge (kuigi kiirem kui arvasin, et suudan joosta).
ei hingeldanud ja pulss polnud ka kõrgel, sai tuttavatega juttugi aetud ja ergutatud tee peal. mingi 4:20kandis tempo, ei midagi erilist.
ja siis see juhtuski....
umbes-täpselt pool maad joostud, isegi mitte mägine koht vaid suht sile maa...
...ja järsku oli õhus ning lendasin! lendasin täpselt samamoodi ja sama kohaga maha kui eelmisel nädalal rullitades (sellest oli käsi veel õrnalt valuski) ning istun ma maas ja mõtisklen elu ja jooksu üle.. lõpuks üritasin püsti tõusta ja kuidagi edasi liikuda, yht kätt läbi valu hoides. mingi kilomeetri veel jooksin kuksil 5:40kandis aga valu läks hullemaks ja siis kõndisin ja sedagi järjest aeglasemalt ja aeglasemalt, valusamalt ja valusamalt.
Aga lõetasin!
eks siis kohe padavai medpunkti ja seal uuriti-puuriti ning saadeti haiglasse. kuna kiirabi masinat polnud, siis sai sõbra abi kasutatud ning kuskile linnast välja haiglasse sõidetud. See mis seal toimus, oli juba naljanumber. valvelauast saadeti üles pilti tegema asjast, kus võeti raamat ka abiks, kuidas ikka pilti teha. lõpuks lasti istuma aga jah, kus sa sellega. mingi 5x vist kutsuti tagasi pilti tegema, kuidagi ei tulnud need välja ja sisi lõpuks saadeti alla tagasi, kus arst rääkis, et yhe piltide peal oli kõige paremini näha spordisärgi reklaamid ja yhe pildi peal nagu oli luus mõra ja teise peal nagu ei olnud... yhesõnaga tehti systi ja lasti minema õpetussõnadega, et kui 2nädala pärast on veel valus, tuleb uuesti minna pilti tegema...
nüüd siis on käsi paelaga kaelas ja paras invaliid valmis. ühe käega roolida polnud ju hulll - maanteel auke polnud aga linnades tegid need augud ikka kirjeldamatut valu õlas ja seljas.
kirjeldaks siis viljandi jooksu nii: jooksmine-lendamine-maandumine-sörk-kõndimine-lonkimine-arst. või nagu täna tööle jõudes kasutati briljantkäe filmist tuntud kipsilauset -> kukkusin-kaotasin pildi-ärkasin-kips. ainult ilma kipsita :D
enamus muidugi soovitavad uuesti siin tallinnas minna pilti tegema, valu on ikka suur ja käsi paelaga kaelas. iga liigutus jube valus, isegi naerda ei saa, kõhimisest rääkida.
kes veel julgeb öelda, et jooksmine on ohutu spordiala, selle peale ma küll vihastun :D!

ja nüüd siis ilmselt mõnda aega spordist eemal...