Pole siin puhkuse ajal trennidest eriti kirjutada aega olnud aga paneks kirja, mis toimus Pühajärvel.
Et siis neljapäev ja reede olid täiesti trennivabad päevad.
Reedel sai Pühajärvele kohale sõidetud - ärkamine kell 6:00 ja start kell 8:05
palju tunde sõitu ja kohapeal enda stardimaterialide välja võtmine, veidike ka ilma vaatamist ja ringi jalutamist... ning puhkamist. Majutuse perenaine oli väga meeldiv ja jutukas inimene ja samas majas oli ka muidugi teisigi võistlejaid. Nagu alati, tuntud nagu ma olen. vavealt jõudsin sisse, kui kuulsin oma nimega tervitust. No näo poolest ju tunnen inimesi aga nimede peale endal küll halb mälu aga hea tunne, et teisedki mind tunnevad. Sama seis oli ka rajal, kus paljud nimepidi tervitasi :D ja mina muidugi mökk-mökk, üritan inimesi seostada näoga :D
Võistluspäeva hommik: ülesse jälle 6läbi, poole kaheksast sööma ja rattakummidepumpamine, jookide kokkukeeramine, riietumine, asjade valmispanek ning minek check-in-i. 9paiku sai check-in tehtud ja asjad kohale pandud. 10st oli viimane aeg check-in-i tegemiseks, pärast seda enam kedagi vahetuspaika ei lubatud. 9:45 teatati minu number, et rattakumm katki... Hetkeks oli lootusetuse tunne, et nüüd see võistlus lõppeb. jooksin rattani ja viisin kummmiparandusse, piilusin vist 100x kella :D. ja 5min ennem kümmet oli ratas siiski tagasi oma koha. jõudsin... paras adrenaliinisüst see oli... samas joostes rattaga tundsin, päris hea minekut ja enesetunnet, mis tõstis tuju!
aga noh, eesmärk ei olnud seekord mitte mingi tulemus ega koht vaid ELLU JÄÄDA!
ujumine ja start:
Kell 11 oli ujumise ja võistluse start. Hoidsin heaga end kõige viimaste hulka ja ka ujudes oli eesmärk see 1km läbida ja mitte uppuda. vedas. ei uppunudki. pole küll elu sees nii aeglaselt vist vees liikunud aga lõpetasin. ei ujunud õiget krooli vaid kogu aeg pea veest väljas, ehk kohati aind pistsin mõneks tõmbeks pea vette, et mitte päris viimasena välja tulla. igatahes võtsin asja ülirahulikult. väike lainetus oli harjumatu aga pea veest väljas ujudes see ei seganud. esimesed võistkondlikud läksid mööda juba ennem poolt maad aga see ei pannud ka kiiremalt töötama. teadsin, et oluline on kaldale jõuda ja alla 40min aeg oli kah suht kindel.
vahetus:
veest välja tulles ei olnud väsinud aga samas jalad käisid all risti, nii imelik kui see ka polnud. õnneks läks tuikumise faas üle kui riideid vahetama jõudsin.
ka riiete vahetamine oli selline rahulik ja ei ma kiirustanud. kuhu ikka kiiret, nagunii suht viimane ja üksik seal olin. ei kiirustanud ka teised :D.
ratas:
polnud juba kuu aega ratta selga istunud ja teada oli, et ega eriti vändata jaksa. ja jälle ei pingutanud ka hullult vaidd lasin nii kuidas enesetunne lubas. rada oli minu jaoks muidugi jube raske - ainult mäed ja seepärast ka venimine. tasasel maal oleks ehk veel jaksand sõita. igatahes hea oli jälgida kuidas mäest ülesse mineku hetkedel eespool olijad kaugenesid ja tagumised tulid järgi ning allasõidu ja tasasematel otsadel oli kiiruste vahe vastupidine - esimesed lähenesid meeletul kiirusel ja tagumised jäid kaugemale... ainuke tõus, kus teistest mööda läksin ja kiirelt oli kõige raskem tõus - tõus Otepääle üles, joogipunkti. eks ma tasapisi avastasin, et tõuse püsti "võttes" läheb veidi parmeini edasi ja saavad puhata ka väga valusaks jäänud selg ja suht valus tagumik. eks püüdsingi enamus järsemad tõusud võtta peale esimest ringi püsti ratta seljas. mõnes mõttes oli see õige, mõnes mõttes vale - lihased hakkasid alates 50km krambieelsesse seisundisse minema... 60km võtsin ampulli vedelat magneesiumi sisse aga eriti see ei leevendanud kuna probleem oli lihtsalt harjumatutes ja nõrkades lihastes, mitte magneesiumipuuduses. jook sai otsa teise ringi lõpuks, joogipunktiks ja tunda oli, et tegelikult olin seda ikka liiga vähe tarbinud. sain küll uue pudeli juurde aga ega see eriti aidanud enam. noo kannatasin selle 3nda ringi ka kuidagi ära ja tuli "päästev" vahetus.... olin ikka nii läbi, et peaaegu poleks kurvi vahetusalasse välja võtnud ja aeda sõitnud. aga ei kukkund, jess!
jooks:
jälle rahulik vahetus... tegelt ainult tossude jalgatõmbamine. kuna neil paelu polnud, siis ei olnud vaja isegi mitte siduda. ja jooksma1 tunda oli, et vedelikust tühi ja energiast tühi aga põhiline oli, et rattaga oli lihase nii "läbi tõmmatud" ja krambieelses seisundis, et ega seda seal jooksmiseks enam nimetada saanudki. tegin nagu enamik seal lõpukohtadel - mäes üles kõndisin, mäest alla sörkisin ja... joogipunktides jõin lausa meeletult palju :D eks ta selline raske ja kurnatud tunne oli, mida oli näha ka paremate individuaalvõistlejate aegadest. oma tegelikust tasemest oli need väga kaugel. eks ta oligi oluline et lõpetan. ja päästev see lõpp oli. väsinud nagu eriti polnud aga keskmine pulss 136, oli ka väga madal. arusaadav, et vedelikupuudus ja lihasväsimus oli aga organism ise oli suht värkse ja ok.
nojaa siis pidi veel peale lõppi intervjuud ka andma seal aga lahe. kõik imestasid, et üldse pole väsinud aga kus sa siis oled, kui nii aeglaselt raja läbid... eks ma ikka ja jälle avastasin et rattasõit pole ikka minu ala.
igaüks peaks ikka oma liistude juurde jääma ja minu puhul oleks see jooksmine!
edaspidi saab siis kirjutatud siin ilmselt ainult jooksmisest. ainult nädal vahet ja SL Õhtulehe Poolmaraton laupäeval ootamas. Selleks ajaks ilmselt organismi energiat täiesti ei taasta aga rahulikult kulgedes võiks ikka kuskile pooleteise tunni kanti äkki aja saada. ei sea ka seekord eesmärgiks kiiret jooksu või enda kulutamist. seda saab teha piisavalt Tallinna Maratonil kuu aja pärast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar