jooksutossudest.. käimisest, rattastest...

Nagu ikka, on enamus jooksjad kindlad mingitele kindlatele tossufirmadele ja nende markidele. Ühesõnaga oluline on nende valikul kindlasti nimi, reklaam aga ka jalale sobivus.
Eks vaatan minagi, kui käin kuskil teistes riikides, eelkõige spordipoode ja seal jalatsite riiuleid. seda muidugi eestis ka.
Üsna kahju on väita, et eestis leian endale sobivaid ja ka kasutuses oelvaid treeningutossu marke üliharva, kui üldse. Võistluseks sobivaid poodides ei leiagi - on õnn, et neid saab esindajate kaudu tellida. Probleem aga selles, et mina tean ja viitsin ja pean vajalikuks tellida. enamus inimesi aga ostavad seda, mis poes koha peal on. Ei mõista eriti, miks siinsed spordipoed ei telli häid tosse?
Ostjaid oleks kindlasti. Kas on tööl ostujuhid, kes ei jaga toodetest midagi? või teevad esindused halba reklaami ja selgitustööd?
Tegelikult sügisel Dublinis, Iirimaal ringi käies, mõte hoopis muutus - polegi see eesti jooskjate elu nii halb! Seal valikut peaaegu polnudki. Spordipoode oli aga see, mis seal müügis oli, oli kõik jalgpalli kaup ja enamus poodides polnud jooksjate jaoks isegi üldse mitte midagi. Niie t meie elu on siin veel väga hea, nendega võrreldes! Samas jooksaid oli linna peal näha, seda ka hommikul väga vara miinuskraadidega ja lühikeses dressis. Nii et ei suudeta jooksjate vaimu väikse valikuga murda!
Hoopis teised tuuled puhusid Kopenhaagenis, kus oli valik Eestiga võrreldes ikka võrreldamatult parem. Oli erinevaid marke, mida eestis pole näinudki aga mille ostmine on mõtetes olnud. sai poes kohapeal jooksurajal testida neid, kas ikka sobivad jne... Igatei hea suhtumine ja jooksjaid oli väljas ka tööpäevadel lausa hulgi. selle kõrval paistis eesti ikka suht posikesena jooksualal.
Lõpetuseks ütlen, et Eestis aasta-aastalt jooksjate arv ja ka tase tõusevad ning loodetavasti muutub ka siin tasapisi valik suuremaks ja paremaks. Eks kõik võtab aega!
heh, ja mida veel ei näinud ei Dublinis ega Kopenhaagenis poodides olid, käimiskepid ja käimisalaga tegelejad - see spordiala pole veel sinna jõudnud.
Mida aga kõige enam Kopenhaageni tänavatel nägin - olid jalgratturid, igal meetril ja hetkel oli neid näha ja palju. jalgratta teed - igal pool, kohati lausa kaherealised. Polnud õieti teed, kus ääres puudus jalgrattatee. vat see oli nii kõva sõna, et isegi mul jäi karp lahti ja tahtmine osta ratast ainult kasvas!