Rattaralli tehtud - ellu jäin aga....

Jube see oli, nagu mu sõber ütles - tal pole elu sees nii rasket ja piinarikast pingutust olnud. jooksumaraton on selle kõrval nohu. Ja jään täiesti temaga nõusse... juba raske - pole ju üldse mägedes sõitnud ja vahepeal pidin korra isegi rattalt maha tulema, et mäest üles saada :D ja enamus maast oli veel vastutuul kka....

ühesõnaga stardikanga alla jõudsin stardipaugust umbes 3min hiljem ja siis oli kuidagi raske tunne, et täna küll jaksu pole. kas ikka lõpetan... kuidagi seal vastutuules sõitsin, enamus ajast üksi. 10-15km sõidetud vaatan selja taha - kogu suur grupp sõidab minu tuules ja ma arvasin, et sõidan üksi :D siis läks hetkeliselt kogu tuju nulli ja äkki hakkasin vajuma, grupp läks mööda, teine, kolmas, neljas... pulss on alla 110. oot, neljanda grupi sabas sõitis sõber Turistiga. noo talle ju küll kaotada ei saa :D, siis sõmbasingi järgi grupile ja mu ainukesed grupisõidu ca 10km sellel rajal selle grupi sabas ja sõbraga juttu ajades ning rada kirudes läksidki. Need pinnatud teed on kõige jubedamad - mul veel alla kumm, mis mõeldud ainult asfaldle ja ca 130PSI-d sisse pandud. päris hullult raputas kerget ratast. nonnii aga kuhu sisi jutuga käingi - otepää TP-s läksin kahekesi ühe elioni dressis mehega (nägu verine - vist kukkunud) grupil eest ära päris tugeva tempoga vaheldumisi (sealt ka selle raja rekord 55km/h ühel hetkel mäest alla - vahepeal ei suutnud mäest alla sõites isegi 30kätte saada :D) tagasipöördekohas jõudsime ühele grupile järele ja jäin sinna lolli peaga paariks km passima ja sõitsin üksi edasi aga nojah enne pühajärvet jõudis sõbra grupp jälle järele ning seal ühel tõusul saigi rattalt maha tuldud ning jäin pikalt nendest maha. püüdsin enne otepääd kinni aga just enne tõusu tuli kett maha ja jälle jäin maha, sea sättides... üksi töötades jõudsin järgi Palu TP-s, kus läksin jälle mööda aga siis ei saanud geelipakke lahti enam kuidagi jakuidagi energia kadus - jõudsin mulle jälle järgi ja läksid mööda. sain siiski nad uuesti kätte ja mõned km enne elvat läksin lõlikult mööda, sealt alates oli tunne nagu jüri triatlonil - kõik olid nagu seisvad inimesed mu kõrval. õnneks lühikese raja omad ei seganud vaid andsid innustust lõpuni pingutada üksi. palju enam vastutuult ei olnud ja keskmine kiirus oli suur osa ajast üle 40.
lõpp, päästev lõpp. pole enam kindel kas tahan sinna sõitma minna - grupis sõites vahe üksi sõiduga, on ikka meeletu. heas grupis oleks ilmselt tunnikese kiiremini saanud aga samas sai hea kogemuse ja koormuse. teadmine, et mulle meeldib ikka jooksmine ja jooksumaratonid on tunduvalt lihtsamad. aru ma ei saa, mida inimesed kardavad jooksumaratonides eestis ja nii vähe osalejaid on aga sellisel raskel alal ja rajal nagu rattasõit, nii palju on?